Čķīńņšąķķūå ˙ēūźč

Eesti pohjarannik (estonii)




                              EESTI PÕHJARANNIK



      Põhjarannik- on kiviline paekallas Tallinnast Narvani. Enamasti on aga
kaljune sein taandunud metsade rohelusse, lõhestatud jõgede  kanjoneist  või
hääbunud lahtedest, mattunud kohati üsna liivade alla  ja  kulunud  maadligi
madalaks. Randade taustaks on pea kõikjal metsad.  Vaid  siin-seal  murravad
merejoout linnad ja  tööstusasulad,  kalurikülad  ja  metsadevarju  peitunud
puhkealevid.
Põhjaranniku  “kontrapunktiks”  on  vabariigi  pealinn  Tallinn.   Sajandeis
kõrgusesse ja laiuti kasvanud kivine linn on loodus kauge.  Tallinn  on  osa
põhjarannikust. Eestimaa põhjarannikuks on  Soome  lahe  lõunakallas  alates
Põõsaspea poolsaarest kuni meie riigi idapiirini, Narva jõeni. Nende  vahele
jääb ligi 300 km äärmiselt mitmepalgelist rannaja lavamaad.
      Mis  on  kogu  põhjarannikut   siduvaks,   kõiki   maastike   läbivaks
tunnusjooneks? Neid on siinmail isegi kaks. Esimene on maa  ja  vee,  mandri
ja mere piir, joon, kus aeglaselt taanduv meri loovutab  järjest  uut  maad,
seda purustades ja taaskuhjates.
Põhjaranniku teiseks tunnusjooneks, on piir  klindijoonel,  piir  kahesuguse
looduse, kahe elulaadi ja kultuurigi  vahel.  Üks  neist  on  pööratud  mere
poole, on sellest elatuv, teine suunatud mulda, sellest toituv. Paekalda  ja
mere vahemiku maa on noor. Jalge alt on leida sinisavi,  mille  põletamisest
saadud tellist ja toodetakse veel praegu tsementi.
      Astangupealset alust, halli paasi, on murtud kivimurdudest, sellest on
laotud linnade seinu ja tehasemüüre, korjatud kokku pikkadese  kiviaedadesse
ja sillutatud kõnniteedesse.
Pikki  rannajoout  on  ehitatud  mõisad  (Sagadi,  Varangu,  Kolga,  Vihula,
Paluse). Põhjaranniku  põllud  on  maalad,  mis  on  võidetud  metsadeet  ja
kiviväljadet. Viljemaade pidamine  on  alati  olnud  vaevarikas.  Toittu  on
astasadu teenitud ersaks ka kalastamisega.
      Inimesi ühendavad  teed.  Põhjarannikul  kulgevad  need  ikka  rööbiti
paerinnakuga, enamasti otse  selle  äärel,  vaid  randa  viisid  teetupikud.
Randlase teeks oli piirideta meri. Ka külad koondusid  astangujoonele,  ikka
sinna, kus tõusis paepinnale või paerinnakust immitses allikavesi.
On tõestusi ajaloost, et samuti on tekkinud iidsel  ajal  ka  vana  Tallinna
linnus. Ajaloo vältel on aga Tallinna  piirialal  on  tekkinud  Tallinnlaste
puhke- ja kultuuri ala Kadriorg.
      Pidu- ja puhkerannal. Asjaliku ja töise  Tallinna  piiriks  mererannas
on Kadriorg. Siit algab  linna  pidu-  ja  puhkepool.  Seda  veel  Peeter  1
aegadest, mil  linnasaginast  tülpinud  valitseja  valis  oma  linnatagusele
majakesele eraldatud, vaikse koha mere naabrusse, põliste puude  alla,  otse
paeastangu jalamile.
Hiljem kerkisid siia nii uued aiamajakesed kui lossid, tsaari  lähikondlaste
villad ja hilisemategi suurnike  eluasemed.  Looduslikesse  tammikutesse  ja
kivikülvide vahele ilmusid  sirged  või  keerutavad  teed,  võserik  asendus
baroksete ehisaedadega.
Vesisest ja kivisest linnatagusest oligi saanud  keisri  naise  nime  kandev
saksik  Katharinental,  maakeeles  lihtsalt-  Kadriorg,  tänaseks   linlaste
lemmikpuhkepaiku. Kõrvuti antiikjumalate kujudega on siin koha leidnud  meie
väikerahva  kirjanike  ja  kunstnike  mälestust  tähistavad  mälestusmärgid.
Mereäärse “Russalka” laevatäävi matkiva kivi jalamilt avaneb  vaade  teisele
memoriaalile, mida tähistab kaugele paistev dolomiitobelisk.
Taamal, rinnaku eel kõrgub Tallinna üks  pidulikumaid  rajatisi-  laulukaar,
mille  alla  iga  5  aasta  möödudes  koguneb  kogu  vabariigi  laulurahvas.
Ühislaul  kaigub  üle  Lasnamäe  nõlva   ja   mere,   läbi   sajatuhandelise
pidulistepere südame. Esimest 1880.a
Tallinnas (järjekorras kolmas) peetud  üldlaulupidu  tähistab  tagasihoidlik
mälestuskivi Laulupeo  tänava  hoonete  vahel.  Kõiki  üldlaulupidusid,  mis
alates 1960. Aastat kõlavad juba tänase laulukaare astmetelt,  tähistab  aga
graniitne ja tammine memoriaal Lauluväljaku kõrgel nõlval.  Kivitulpadel  on
lugeda nii 1 laulupeost Tartus  845  osalejaga  kui  1950.  Aastal  ligi  32
tuhande lauljaga peost Tallinnas, kuni viimase suurpeoni.
Rannateel”Russalkast” Piritani on alati  jalutajaid,  merehäälte  kuulajaid,
linna panoraami imetlejaid. Erilise ruumilisuse ja võlu  omandab  linnavaade
videviku saabudes.  Rannavesi  loksub  kord  leebe  lainena,  kord  raevuka,
rannakividel  ja  betoonseinal  müriseva  tormiveena,  kord   koos   õõtsuva
taldrikjääga. Kaldaäärset veelagedat kirjavad  metspardid,  sekka  luigedki,
silmapiiril avardub aga meri-töömees  sisereidile  saabuvate  või  lahkuvate
alustega turjal.
Rannatee lõpetab  olümpiakompleksi  hoonetekogum,  meie  vabariigi  viimaste
aastate märkimisväärseim, riiklikke preemiaid  pälvinud  suurehitis.  Hoogsa
rütmiga  hooneterühmas  paiknesid  1980.  a  .  Moskva  olümpiamängude  ajal
purjeredati keskus ja olümpiaküla. Olümpiatuli  leegitses  otse  Pirita  jõe
veepiril lipuväljakul. Nüüd meenutab Tallinna ja Pirita spordi suurpäevi  ka
ahkrutest  ja  olümpiarõngastest  põimunud   mälestusmärk   vana   jahtklubi
läheduses.
Ongi  Pirita  jõesuu,  mis  suviti  tikitud  jahtide  valevaist   purjedest,
loojangu   eel   inimsiluettidega   muulidel,   kloostri    kõrge,    kivine
viilukolmnurk peegeldumas jõevees, taamal rohetav metsasein.


ńģīņšåņü ķą šåōåšąņū ļīõīęčå ķą "Eesti pohjarannik (estonii) "